Krüptovaluuta (virtuaalvääringute) käitlemise tegevusluba

Kõikidele on teada tuntud, et Eesti on krüptovaluuta sõbralik riik. Tallinnas asub Baltimaade esimene sularahaautomaat bitcoinide ostmiseks ja lisaks saab ligi 20 kohas tasuda erinevate teenuste ning kaupade eest bitcoinidega.

Viimase paari nädala jooksul on aga tänavapildis silma jäänud päris mitmete erakondade ja ka ettevõtjate reklaamid, mille loosungid on seotud Tallinna krüptopealinnaks saamisega või pensioni krüptovaluutas maksmisega. Seega liigub krüptovaluuta areng ja populaarsus kiirete sammudega.

Keskmisele tänaval liikujale tundub kogu krüptomaailm natuke kosmilise ja kaugena, kuid kui juba erakonnad sellega end reklaamivad, siis tasub ilmselt korraks süveneda, millega siis tegu on ning millised võimalused pakub Eesti krüptovaluuta äri korraldamiseks.

Eesti on üks väheseid riike maailmas, kes on seadustanud krüptovaluuta äri ja üritab tehnoloogia arenguga kaasas käia. Alates 27.11.2017 on jõustunud seaduse muudatus, mille kohaselt on ettevõtjatel võimalik taotleda tegevusluba kahel tegevusalal: virtuaalvääringu raha vastu vahetamise ja virtuaalvääringu rahakotiteenuse pakkumine. Tegevusloa taotluse on võimalik esitada majandustegevuse registri kaudu ning taotluse vaatab läbi Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo 30 tööpäeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates.

Tegevuloa taotluse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv summas 345 eurot. Lisaks riigilõivu tasumisele tuleb ettevõtjal esitada mitmed andmed ja dokumendid, mis on loetletud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RahaPTS) § 70 lg-s 3. Näiteks peab ettevõtja esitama protseduurireeglid ja sisekontrollieeskirjad, andmekaitse reeglite tagamisalase dokumentatsiooni, andmeid kontaktisiku kohta jne.

Tegevusloa taotluse lahendamisel kontrollitakse, kas ettevõtjal, tema juhtorgani liikmel, prokuristil, tegeliku kasusaajal ja omanikul puudub kehtiv karistus riigivõimuvastase või rahapesualase süüteo või muu tahtlikult toimepandud kuriteo eest ning kas ettevõtja poolt määratud kontaktisik vastab RahaPTS-i nõuetele. Lisaks eeltoodule kontrollitakse, et ettevõtjal oleks esitatud nõuetekohaselt majandusaasta aruanne ja täidetud teatamiskohustus majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 30 lg 1, 2 ja 5 mõistes.

Oluline on ka kindlaks teha, millist tegevusluba taotletakse ning milliseid teenuseid soovib ettevõtja tulevikus faktiliselt pakkuda. Protseduuriliselt ei olegi tegu keerulise küsimusega, küll aga tuleb sisuliselt aru saada, mida kumbki teenus, millele tegevusluba väljastatakse, endast kujutab ning mida mõeldakse virtuaalvääringu mõiste all.

Virtuaalvääring (krüptovaluuta) on digitaalsel kujul esitatud väärtus, mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav või kaubeldav ja mida füüsilised või juriidilised isikud aktsepteerivad maksevahendina, kuid mis ei ole ühegi riigi seaduslik maksevahend ega rahaline vahend Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) artikli 4 punkti 25 tähenduses ega makseinstrument või maksetehing sama direktiivi artikli 3 punktide k ja l tähenduses.

Virtuaalvääringute näol on tegu väärtustega, mida ei ole füüsiliselt olemas enne, kui virtuaalvääring vahetatakse päris valuuta vastu.

Virtuaalvääringutega tegelevad ettevõtted ja isikud teadvustavad ning on omavahel kokkulepetes, et nad teevad tehinguid maksevahendiga, mida füüsilisel kujul ei eksisteeri. Virtuaalvääringu puhul on kõige olulisem silmas pidada, et kui seda ei ole emiteerinud selleks õigust omav asutus, siis puudub selle omanikul kindlus, et ta saab vääringu igal ajahetkel mõne ametliku valuuta vastu vahetada. Siinkohal toimib teatava tagatisena üksikute virtuaalvääringute adekvaatset nõudluse ja pakkumise vahekorda peegeldav aktiivne järelturg, mis tagab tavakasutaja omanduses olevate mahtude juures piisava likviidsuse. Selleks, et kaitsta erinevaid pooli sellistes suhetes on nii EL kui ka Eesti reguleerinud selles valdkonnas tegutsemist.

Nagu varasemalt sai mainitud, saab tegelusluba taotleda nii virtuaalvääringu raha vastu vahetamise teenuse pakkumisele kui ka virtuaalvääringu rahakotiteenusele.

Virtuaalvääringu rahakotiteenus on teenus, mille raames luuakse klientidele või hoitakse klientide krüpteeritud võtmeid, mida saab kasutada virtuaalvääringute hoidmise, talletamise ja ülekandmise eesmärgil.

Virtuaalvääringu raha vastu vahetamise teenuse pakkumise puhul vahetatakse virtuaalseid vääringuid reaalse valuuta vastu, olgu selleks siis €, USD vms, virtuaalvääringu rahakotiteenuse puhul puudub aga ettevõtjal õigus virtuaalseid vääringuid raha vastu vahetamiseks. Tulenevalt sellest tasuks ettevõtjatel enne tegevusloa taotluse esitamisel kaaluda, milliseid teenuseid tahetakse faktiliselt osutada.

Virtuaalvääringutega tegutsemisel tuleb arvestada lisaks ka erinevate maksuküsimustega, samuti võivad sõltuvalt teenustest rakenduda lisanõuded (investeerimisfondide seadus, väärtpaberituru seadus jne).

Krüptovaluuta äri legaliseerimine on aktraktiivne võimalus välisinvestorite jaoks. Virtuaalvaluutade tunnustamine ja tegevuse legaliseerimine meelitab välisinvestoreid, kes on huvitatud äri alustamisest ja korraldamises Eestis. Tegevusloa taotlemine on võimalik ka äriühingutele, mille äriühingu juhatus või seda asendav organ asub välisriigis, selleks peab olema määratletud kontaktisik RahaPTS-i tähenduses.

Kui Sul tekkis küsimus virtuaalvääringute (krüptovaluuta) tegevusloa kohta, Lex Law Office juristid aitavad hea meelega.

Meie abiga on asjad lihtsad!

Sinu Lex Law Office

Tuletame meelde, et septembris jõustus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RahaPTS) muudatus, mille kohaselt on kõikidel äriühingutel kohustus teavitada andmetest tegeliku kasusaaja kohta.

Kes on tegelik kasusaaja?

Tegelik kasusaaja on RahaPTS-I kohaselt füüsiline isik, kes omab äriühingut otseselt või kaudselt. Otsene omamanine tähendab, et füüsiline isik omab äriühingus rohkem kui 25% suurust osalust või omandiõigust. Kaudse omamamisega on tegemist siis, kui äriühingus omab rohkem kui 25% suurust osalust või omandiõigust teine äriühing, mis on füüsilise isiku kontrolli all. Lisaks loetakse äriühingu tegelikuks kasusaajaks füüsilist isikut, kes hoolimata omandiosa suurusest muul viisil (nt osanike või aktsionäride lepingu või muu kokkuleppe alusel) kontrollib äriühingu olulisi otsuseid (eelkõige juhtorganite määramist) ning kellel on faktiliselt võimalus teostada suuremat kui 50 protsendilist hääleõigust.

Kuidas see käib?

Andmed tuleb esitada äriregistri infosüsteemi kaudu või notari vahendusel. Äriühingul tuleb esitada tegeliku kasusaaja kohta järgmised andmed:

• nimi, isikukood, isikukoodi välja antud riik või selle puudumise korral sünnaaeg ja –koht ning elukohariik.
• andmed tegeliku kasusaaja isiku kontrolli teostamise viisi kohta.

Tagajärjed ja vastutus

Tagajärjed kohustuse rikkumise korral on karmid. Kohustuse täitmata jätmisel või valeandmete esitamise eest võib rakendada trahvi kuni 300 trahviühikut füüsilisele isikule (ehk käesoleval hetkel kuni 1200 eurot) või kuni 32 000 eurot juriidilisele isikule. Tegeliku kasusaaja tuvastamise kohustuse rikkumise eest näeb seadus füüsilisele isikule ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti ning juriidilisele isikule kuni 400 000 eurot.

Tähtaegadest

Juhime tähelepanu, et äriühingutel on kohustus teavitada tegeliku kasusaaja andmetest 60 päeva jooksul alates 01.09.2018, seega andmed peavad olema esitatud äriregistrile hiljemalt 31. oktoobriks.

Milleks on see vajalik?

Eelnimetatud andmed on vajalikud läbipaistvama ärikeskkonna loomiseks ja rahapesu tõkestamiseks. Rahandusministri Toomas Tõniste sõnade kohaselt peaks sellest saama uus tööriist pankadele, Maksu- ja Tolliametile ja uurimisasutustele, kus andmeid kahtluse korral võrrelda, kuid neid andmeid võivad kasutada ka kõik ettevõtjad, kes tahavad oma äripartneri tausta uurida. Rahandusminister on täiendavalt märkinud, et info ettevõtete tegelike omanike kohta peaks aitama kaasa puhtama ja läbipaistvama ärikeskkonna loomisele.

Kui teil on tekkinud küsimus seoses tegeliku kasusaaja määratlemisega või registreerimisega, pöördu meie juristide poole.

Sinu Lex Law Office

Seoses viimase aja „Kuuuurija" kaubamärgi skandaaliga ja sageli esinevate küsimustega intellektuaalomandi kaitse kohta mõtlesime kirjutada kaubamärgi teemal.

Kas olete mõelnud, et tahaksite oma kaupu või teenuseid kaitsta? Tahaksite eristuda tihedas konkurentsis, olla meeldejääv ja äratuntav? Kui vastasite eelmistele küsimustele jaatavalt, siis järgnev info võib teile kasulik olla.

Igal ettevõttel on õigus lisaks ärinimele regitreerida ka kaubamärk, mis aitab pakutavatel toodetel/teenustel eristuda konkurentide omast. Kaubamärk on tihtipeale ettevõtja kõige väärtuslikum vara, mis vajab õiguskaitset. Mis asi on see kaubamärk? Kellele on see vajalik? Kuidas seda registeerida ja mis sellega kaasneb? Eelnimetatud segeli esinevatele küsimustele püüame lühidalt vastata.

Kaubamärk on iga tähis, mis aitab tarbijal eristada ühe ettevõtja toodet/teenust teiste ettevõtjate omadest. Sellisteks tähisteks võivad olla sõnad, logod, nimed ja värvid, samuti ka kõik muud tunnused kaubandusliku päritolu tuvastamiseks, nagu toodete kuju ning nende pakend ja ehk isegi helid või lõhnad. Näiteks on enamik Disney tegelaskujusid registreeritud kaubamärkidena.

Meeldejääv kaubamärk annab suure eelise ettevõtjale klientide tähelepanu meelitamiseks. Kaubamärgi registreerimine tagab aga märgile õiguskaitse, mis piirab teistel äriühingutel ja isikutel teie kaubamärgiga identse ja sarnase kaubamärgi kasutamise samade või sarnaste kaupade tähistamiseks.

Kui olete kaubamärgid välja töötanud, tuleb need Patendiametis registreerida, et saada nende kasutamise ainuõigus. Kaubamärgi registreerimise avaldus tuleb esitada Patendiametile kas vastuvõtuosakonnas või elektrooniliselt patendiameti e-teenuste kaudu.

Kaubamärgi registreerimise taotlus tuleb esitada iga kaubamärgi kohta eraldi. Registreerimiseks tuleb esitada nõuetekohane avaldus, nõutud lisadokumendid ning tasuda riigilõiv.

Enne kaubamärgi registreerimist tuleks mõelda järgmistele aspektidele:

• millisesse klassi teie kaubad ja teenused kuuluvad;
• millist liiki on teie kaubamärk;
• territoriaalse õiguskaitse küsimus;
• kontrollida Patendiameti andmebaasis juba varasemalt registreeritud kaubamärke.

Kaubamärgi kaitsmisel kasutatakse kaupade ning teenuste rahvusvahelist Nizza klassifikatsiooni. See on rahvusvaheline klassifitseerimise süsteem, mis kehtib ka Eestis, mistõttu kaubamärgi kaitsmisel tuleb teil määrata, millisesse kauba- või teenuseklassi teie kaubamärk kuulub. Otstarbekas on kaitsta oma kaubamärki ainult nendes klassides, millega on seotud teie ettevõtte tegevus.

Nagu varasemalt sai märgitud, võivad kaubamärgiks olla nii sõnad, logod, värvid, nimed, lõhnad kui ka helid. Sellest tulenevalt ja arvestades äriühingu huve tuleks mõelda, mida soovitakse kaitsta ja millist eesmärki saavutada. Oluline on silmas pidada, et kaubamärgi registreerimine ja kasutamine peab toimuma heas usus, mis tähendab seda, et selle eesmärgiks peab olema õiguste kaitse, mitte teiste isikute/konkurentide äritegevuse takistamine.

Territoriaalse õiguskaitse küsimus on peamine. Oluline on kindlaks teha, millises riigis peamiselt pakutakse kaupu/teenuseid ning vastavalt sellele otsustada, kas on kasulikum teha kaubamärgi registreering igas riigis eraldi või taotleda rahvusvahelise kaubamärgi registreerimist.

Selleks, et veenduda, kas puudub vastuolu varasemate kaubamärkide, ärinimede ja muude varasemate õigustega, tuleks juba kaubamärgi valiku ja väljatöötamise ajal teha otsinguid. Oluline on saada selgust, kas valitud tähist on võimalik kasutada ja sellele õiguskaitset saada või tuleks konfliktide vältimiseks valida kaubamärgiks midagi muud. Patendiameti kodulehel on olemas vastavad viited nii siseriiklikule registrile kui ka Euroopa Liidu omale.

Kaubamärgi registreerimise hind sõltub sellest, mitmes teenuste ja kaupade klassis te oma kaubamärgi kaitsete. Kaubamärgi registreerimise puhul Eestis on ühe kauba- või teenusklassi riigilõiv 145 eurot, iga lisaklassi eest tuleb tasuda 45 eurot. Kui kaubamärki hakatakse registrisse kandma, tuleb tasuda registrisse kandmise lõiv 45 eurot.

Oluline on silmas pidada, et kaubamärgid kehtivad territoriaalselt ja seni, kuni neid kasutatakse. Registreeritud kaubamärgi omanik on kohustatud seda ka kasutama registreerimisel märgitud kaupade ja teenuste tähistamiseks. Kui te kaubamärki mõjuva põhjuseta viie aasta jooksul ei kasuta, võib asjast huvitatud isik ainuõiguse kohtus vaidlustada. Muidu kehtib õigus kaubamärgile 10 aastat, misjärel saab kehtivust pikendada piiramatu arv kordi kümne aasta kaupa.

Kui Patendiametile on esitatud nõuetekohane taotlus kaubamärgi registreerimiseks koos vajalikke andmetega, võetakse see menetlusse ja tehakse ekspertiis kaubamärgi suhtes. Ekspertiisi käigus kontrollitakse, kas esineb mõni kaubamärgi õiguskaitset välistav asjaolu. Kui ekspertiisi käigus ei ilmne ühtegi õiguskaitset välistavat asjaolu või kui taotleja on ekspertiisi käigus ilmnenud õiguskaitset välistavad asjaolud kõrvaldanud, siis tehakse kaubamärgi registreerimise otsus ja avaldatakse sellekohane teade Patendiameti ametlikus väljaandes «Eesti Kaubamärgileht». Seejärel tehakse registreering Patendiameti registris ning pärast kaubamärgi registrisse kandmist annab Patendiamet kaubamärgiomanikule 20 tööpäeva jooksul välja kaubamärgitunnistuse.

Kaubamärgitunnistus annabki kaubamärgi kasutamise ainuõiguse ja kaitseb teie intellektuaalomandit. Soovitame enne vaidluse tekkimist mõelda oma intellektuaalomandi kaitse peale või isegi juhul, kui teie ettevõttel pole intellektuaalomandi kaitset vajavat vara, peate olema teadlik teiste äriühingu õigustest, et vältide võimalikke probleeme ja/või kohtuvaidlusi.

Kui teil on tekkinud küsimus seoses kaubamärgi registreerimisega või muu intellektuaalomandialane küsimus, pöördu meie juristide poole.

Sinu Lex Law Office